Kroonika – Neeruti Selts

NEERUTI SELTSI LOOMISE EELLUGU

Eduard Leppik, 12.06.2007

Neeruti Seltsi tekkimise eelmängus osales hulk isikuid ja sündmusi, muidugi teadmata, et saatus neile niisuguse rolli on määranud. Osa neist on praegugi tuntud ja teatud subjektid, osa aga juba unustusehõlma vajunud kadunukesed. Selle eelkäijate rivi eesotsas sammub Udriku koolmeister Toomas Uttendorf (24.04.1872-27.09.1924, Udrikus õpetaja 1906-1924), kes avastas Sadulamäe suurepärase sobivuse kooride ja orkestrite esinemiseks, mille kuulamiseks saabus publikut erirongiga isegi Tallinnast. Juba 1912. a alustas ta õpilaste abiga Sadulamäe ümbruse Kreutzwaldi pargiks muutmist. Mäele ehitati Vabadussõja lõppemise järel laululava ja tantsupõrand, mis võimaldas seal pidada mõningaid muidki pidusid. Aasta-aastalt ilmus Neeruti nimi ikka sagedamini peokuulutustele, ajakirjandusse ja raamatutesse. Absoluutne esikoht kuulub siin siiski Villem Grünthal-Ridalale, kes pühendas 10 lk oma 1921. a ilmunud reisiraamatust “Ringi mööda kodumaad” Neerutile, tema järvedele, mõisale ja Võduverele. Raamatuist huvipakkuvaim on Gustav Vilbaste-Vilbergi rännukiri “Kodumaal rännates” II (1923) Kadapiku külas asuva Aru taluga ja Karjakuusikuga, mis praegugi haljendab Kadrina idaserval Koidu tänava lõpus. Karl Kangeri mälestusteraamatus “Mälestusi võitluspäevilt” (1958) mainib autor Neeruti mõisa. Ornitoloog Johannes Piiperi rännukirjas “Kevadlaul Neeruti mägedes” annab meeleoluka pildi kontserdist, mida rõkatavad sajad lõunast naasnud rändlinnud Neeruti mägedel Kahejärve ääres asuval Sadulamäel (kogumikust J. Piiper “Pilte ja hääli Eesti loodusest” 1960, lk 57-61). Aadu Hint imetleb olukirjelduses “Mees omal kohal” Neeruti uhkeid pinnavorme (Täna. Olukirjeldusi, publitsistikat, luulet, novelle. Koostanud I. Sikemäe ja A. Tamm. Tallinn 1962, lk 18-28). Albert Üksip lappab Neerutit oma memuaarides “Mälestused” (Tallinn 1975). Nigol Andresen on kirjutanud mõtiskluse “Maastikutunnetusest” (ajaleht Punane Täht nr 126, 22.10.1977, lk 3), milles on esile toodud siinsete seljandike haaravust, Veera Saar märgib Neerutit oma mälestuskillus “Hoia mälestust!” (ajaleht Punane Täht nr 15, 04.02.1978, lk 3) oma elutee ühe punktina. Heino Gustavson mainib muistenditöötluses “Aruküla surnuluu” (H. Gustavson. Igal kohal oma lugu. Tallinn 1981, lk 53-55) kõiki siinse maastiku esmakülastajate pilke oma pikkuse ja kõrgusega köitvaid oose. Romulus Tiitus jutustab palas “Õpi elust enesest, see on tõde igavest” (R. Tiitus. Oma modellide keskkonnas. Tallinn 1981, lk 12) Neeruti järvest. Aino Undla-Põldmäe Kadrina põliselanikuna lausa puistab Neeruti kohanimesid oma mälestusteloos “Gustav Suits Viru lauliku sünnimaal” (ajakiri Keel ja Kirjandus 1983, 11 lk 643-645): Kadapiku, Kahejärv, Kalevipoja künnivaod, Kalevipoja peaase, Linnamägi, Mäeotsa linnamägi, Mäeotsa pere, Neeruti mäed, Orajärv, Pikasoo, Pikasoo saun, Sadulamägi, Tornimägi, Valgeristimägi ja Võduvere küla. Herbert Salu esitab romaanis “Siiditee serval” (Lund 1985) toponüümid Kadapiku küla ja Neeruti mõis. Raimond Kaugveri romaani “Pariisi lõbusad naised” (Tallinn 1985) tegevus toimub Neeruti maastikukaitseala edelaserval. Neeruti kohanimedest esinevad teoses Alt-Naela talu ja Tagajärv. Ene Mihkelson pajatab oma “Tõlgis” (ajakiri Looming 1985, 9, lk 1180-1184) Neerutist kui Kalevipoja-lugudega seotud kohast. Riho Lahi satub Neerutisse kahe looga, käies palas “Atko Nahkur” Kadapikus, Neerutis ja Udukülas (R. Lahi. Kohtumised. Tallinn 1988, lk 146-161) ning kogus “Taadi piip” Neeruti mõisas (Tallinn 1988). Eduard Leppik on rahvapärimuste ainet avaldanud lõbusate lugude vihikus “Vanu pilapalu Neerutist” (Tapa 1994), mis käsitleb 19. saj teisel poolel Neerutis elanud krahv Karl von Rehbinderi toimetamisi oma mõisas. Et Karl oli nooruses hobuselt kukkudes saadud seljavigastuse tõttu kehv kõndija, siis võib arvata, et rahvasuus liikunud juttudes tema kujule lisatud mõningaid tema isa või isegi mõne mõisavalitseja (Grünbergi) iseloomujooni. Peale Neeruti mõisa esinevad vihikus avaldatud 14 palas tegevuskohtadena veel Eesjärv, Kanasoo, Karuauk, Karuaugu mäed, Kasteniidu kõrts, Mustakatku saun, Paatermägi ja Urge heinamaa. Oma teises raamatukeses “Vanaisaga jalutamas” (Kohtla-Järve 1996) ja selle täiendatud trükis “Jälle vanaisaga jalutamas” (Jõgeva 2000) rändab autor oma lapselapse Anuga mööda Neeruti maastikukaitseala (esineb ligi poolsada kohanime), kusjuures sündmustiku tuuma moodustavad lapse keelelised arusaamad 3. ja 4. eluaastal ning mõningad folkloristlikud ja etnograafilised seigad. 1930. a sai Else Vunderlichist (sünd 21.02.1928) Neeruti kandi elanik (Jõepere asundus Kivi talu). Pärast Rakvere Seminari lõpetamist töötas ta 1942-1952 Neeruti Algkoolis õpetajana ning seejärel 1952-1982 raamatukoguhoidjana. Vaikuse ja üksinduse hindajana kiindus ta Neeruti maastikukaitseala järvedesse ja mägedesse, mis sünnitasid tema hinges sügava loodusearmastuse: luuletused “Paju õitseb” (1980 – Rõukmägi); “Paatermäe sügis” (1981 – Toomingaorg, Lalli talu, Liivamägi; “Orajärv I” ja “Orajärv II” (1981 – Orajärv, Paatermägi; “Neeruti Sinijärv” (1981 – Sinijärv); “Järelehüüd Mäeotsa linnamäele” (1961 – Mäeotsa linnamägi, Kallukse, Raudorg, Lustimäe, Hõbeda kuusik, Pikasoo. Else Vunderlichi luuletused on trükitud Neeruti Seltsi toimetistes A-529 2003 “Neeruti, mu arm!”. 20. saj lõpus mõjus Neeruti Seltsi tekkele ettevalmistavalt Rakvere rajooni Looduskaitse Seltsi Kadrina osakonna tegevus Vaike Kalindi juhtimisel. Tegeldi enamasti taimede tundmaõppimisega ja looduse ilu nautimisega. Enn Loik kasutab samal ajal matkategevuse populariseerimiseks ajakirjanduse abi (Neeruti lood – Punane Täht 1975, nr 90-92, 94-105; Veel kord Neeruti lugude juurde – Punane Täht nr 108 11.03.1975, lk 3). Neeruti Selts on Enn Loigu vaimusünnitis ja tema tegude pärand. Enn sündis 19.09.1938 Undla vallas (praegu Kadrina vald) Udriku mõisa maade põhjaosas asuva Tuha küla Loiksalu talus taluniku Anton Loigu pojana. Ta õppis 1946. a alates Tapal ning 1957-1963 Tartu ülikoolis geograafiat. Järgnes töö õige mitmes erinevas asulas ja ametis Põhja-Eestis kuni sai 1970 Neeruti maastikukaitsealale valvuriks. Kuresöödi talu majaraamatu andmeil elas ta sel ajal 10.11.1970-20.04.1972 ja 04.06.1975-02-03-1976 Kuresöödil. Tegelikult elas ta seal ka 1973. ja 1974. a, mil ta rajas kaitsealale matkarajad, tähistas need ning kirjutas radade tutvustamiseks bukleti “Neeruti”, mis ilmus 1976 5000 eksemplaris. Kaitsealal tutvus ta maalikunstniku Ilme Loiguga (sünd 14.05.1939), kes käis tihti Neerutis maalimas, ja abiellus temaga. Neile sündisid tütred Salli (08.05.1976) ja Viia (07.11.1978). Enn Loik kolis Tallinna oma pere juurde, töötades seal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi spordibaasi juhatajana (1976-1979), SKB Desintegraator kesklao juhatajana (1979-1981) ning Tallinna VKT pumbajaamade operaatorina (1981-1996), minnes siis pensionile, mis võimaldas tal järjest enam tegelda Neerutiga. Ta asus kaastööd tegema ajakirjandusele, propageerides aktiivse loodushoiu ideed ja kirjutades ärksast elutundest kantud luuletusi.

MÕNDA NEERUTI SELTSIST

Neeruti Selts loodi 17. septembril 2001 kaheksa asutajaliikme poolt.

Selts registreeriti mittetulundusühinguna (MTÜ) 30. aprillil 2002.

Esimese tegevusaasta lõpuks on seltsil 28 liiget.

2003. aasta juunikuus on seltsil 50 liiget.

2004. aasta aprillikuus on seltsil 55 liiget ja 4 noorliiget.

2004. aasta lõpuks on seltsil 58 liiget ja 4 noorliiget.

2005. aasta lõpuks on seltsil 62 liiget.

2006. aasta lõpuks on seltsil 63 liiget.

2007. aasta lõpuks on seltsil 69 liiget.

2008. aasta lõpuks on seltsil 69 liiget.

2009. aasta lõpuks on seltsil 73 liiget.

Seltsi tegevustest annavad üksikasjaliku ülevaate iga-aastased tegevusaruanded.

Neeruti Seltsi tegevusvaldkonnad on:

Looduse vahendamine – pikad ja lühemad loodusretked, jalgrattaretked, huvireisid;

Loodushariduslik tegevus – õpitoad, õpilasprojektid, näitused;

Loodustoa loomine – ruumide rekonstrueerimine (PRIA toel), püsieksponaatide soetamine (puidunäidised jm), näitused;

Kirjastustegevus – väikevihikute sarja A-5 jätkuv väljaandmine (looduslooliste ja kodu-uurimuslike käsikirjade toimetamine ja väljaandmine);

Ühisüritused teiste seltside ja organisatsioonidega (vald, rahvamaja, raamatukogud, kool jt).

NEERUTI SELTSILT VÕIB IGA SOOVIJA TELLIDA RETKEJUHI MATKA JUHTIMA.

Juhib 7-liikmeline juhatus, üldkoosolekud üldjuhul 2 korda aastas.

Neeruti Seltsi liikmeks võib astuda igaüks. Selleks peab olema omapoolne soov, soovitav on tutvuda Neeruti Seltsi põhikirjaga, pöörduda e-posti teel aadressil neerutiselts.mtu@gmail.com või telefonil 55525314 või saata kiri aadressil Pargi tn 3, Kadrina 45201, Lääne – Virumaa.

10 TÕDE NEERUTIST (sõnastanud Enn Loik)

1.Põhja-Eesti kombe kohaselt on Neeruti võlud hästi varjatud ja kaitse hoolimatute külaliste eest seetõttu seni kindel.

2. Teadatahtjale pakub ta üksjagu rõõmu, rahuldust ja üllatusigi.

3. Vastutasuks nõuab aga aega, ihurammu ja huvi turnimaks Kalevipoja künnivagudel.

4. Täismõnu tunneb siin vaid mahematkaja, siin ei ole liivaranda ja õlleputkat ei tulegi.

5. Neerutis on alati ise lauldud ja pilli mängitud. Tümpsumasinaid ei taheta, linnulaul on etem.

6. Neerutis võib kerge vaevaga Pariisi sattuda ja selle kohta tunnistusegi saada.

7. Neeruti ei andesta, kui teda ei austata. Südame võid kaotada niikuinii…

8. Loodusseaduste kõrval on ka kirjutatud seadused, mida tuleb samuti omaks hoida.

9. Tahaks näha seda muinasjutulist loodusmälestusmärki niisugusena aastaid, kümneid…,” on öelnud Gustav Vilbaste juba 1923. aastal.

10. Kõige paremini saad Neerutit nägema, kui kutsud kaasa ka NEERUTI SELTSI retkejuhi.

VÄIKE TEEJUHT (sõnastanud Enn Loik)

Eestis on kolm Neeruti nimelist kohta. Meie kõneleme Lääne-Virumaal, Kadrina vallas asuvast Neerutist.

Ta asub Rakvere-Paide-Pärnu maantee ääres Rakvere (13 km) ja Tapa (14 km) vahepeal, Kadrina (3 km) külje all. Pealinn on Temast umbes 90, suvepealinn umbes 150 ja “Tartu Vaim” ca 120 km kaugusel.

Tema juurde saab rongiga, kui sõita Narvast või Narva, ja väljuda Kadrinas. Kui läheneda Tartust või kasutada Tallinnast tulevat Tartu rongi, tuleb väljuda Tapal, istuda Rakverre suunduvasse bussi ja väljuda Ristamäel.

Ta pole ka selle vastu, kui läheneda Talle auto või bussiga. Tartu poolt tulles pööra Assamallast (12 km) kurakätt, Tallinnast sõites Viitnalt (15 km) hüvakätt, sihiks ikka Kadrina ja Tema Ise ehk Neeruti.

Ta armastab neidki, kes tulevad pöidlaküüdiga “Tald & Apsat” või vändapuriga (jalgrattaga).

Tal on kaasaks kaunis Kallukse. Temake esitleb end veel enne kui Viitnalt Kadrinasse jõuategi. Kallukse mägedelt avanevad imelised panoraamid ja ka siin on Linda kivi – üks suurematest rändrahnudest Eestimaal.

Nad mõlemad on maastikukaitsealad.

Neil on peremees – Eesti riik – ja perenaine – MTÜ Neeruti Selts – kes elab Kadrinas.

Tegevusaruanded